Türgi pole ainult rannapuhkus

Toomas H. Liiv

Mullu detsembris Istanbuli lennates kogesin taas kord, et Türgi ei tähenda sugugi ainult rannapuhkust. Lufthansa lennuk oli sunnitud Istanbuli kohal tund aega ringe tegema, sest maa peal oli vägev lumetorm. Ja kuna igasugune lumi on seal suhteliselt haruldane, ei suudetud maandumisradasid tükk aega lumest puhastada.

Sel õhtul ja järgmisel päeval oli elu Istanbulis peaaegu välja surnud. Hiigelsillad, mis Kuldsarve lahe kohal Euroopat ja Aasiat ühendavad, suleti jäätumise tõttu. Tänavatel olid suured lumehanged ning veel rohkem lund maanteedel takistas inimestel nädalavahetuse järel linna tagasi pöördumast.

Ent külm ilm ja lumetuisk ei muutnud sugugi jahedamaks türklasi, kes suudavad pikemal Türgis viibimisel oma külalislahkusega veidi väsitavakski muutuda. Paigutudes ajalooliselt Euroopa ja Aasia piirile, on türklased üle võtnud mõlema kontinendi kombeid ja kultuuri ning on alati valmis seda oma külalistega jagama.

Eestlaste jaoks seostub Türgi enamasti puhkusega lõunarannikul Marmarises või Alanyas. Kes ainult sellest huvitatud, saab Wris Toursi või Aurinkomatkade paketi sõltuvalt hooajast kätte 5000-10 000 krooniga. Viimase hetke pakkumised on veelgi odavamad.

Wris Tours sobib eelkõige neile, kes soovivad eestikeelset teenindust ning paljude teiste eestlaste seltskonda. Kes aga harjunud iseseisvamalt reisima, võiks vaadata Soome reisikorraldajate poole. Sihtkohtade, hotellide ja hindade valik on suurem ja nende kõigi pakette saab osta Estravelist. Nii enne reisile minekut saab rannapuhkusele juurde osta erinevaid ekskursioone, aga sellest allpool.

Neile, kes Türgis rannapuhkusel juba käinud, soovitaksin aga võtta ette reis hoopis Istanbuli. Edasi-tagasi piletite hinnad Tallinnast Istanbuli algavad 5200 kroonist (LOT), ent lennata võib ka Estonian Airi/SAS-i/Lufthansaga, hinnad alates 8270 kroonist, mõlemal juhul lisanduvad lennujaamamaksud.

Reisid Türgis eneses
Kuna Türgi ulatub sadu kilomeetreid põhjast lõunasse ja idast läände, siis riigis endas reisimiseks on parimaks võimaluseks lennuk. Turkish Airlinesi (www.turkishairlines.com) siselendude piletid, mida müüb ka Estravel, maksavad alates 80 dollarist (umbes 1300 kroonist) üks suund – näiteks Istanbulist Ankarasse. Või lõunaranniku kuurortidest päevaks-kaheks Istanbuli.

Mõnikord pakuvad Türgi kohalikud bürood odavamaid pileteid kui Tallinnast müüdavad, ent see tähendab suuremat sekeldamist (meilivahetus, tasumine krediitkaardi või pangaülekandega) ning ka suuremat ebakindlust. Lõppkokkuvõttes ei ole paarikümnedollarine kokkuhoid ilmselt seda vaevanägemist väärt. 

Alternatiivina võib Türgis reisimiseks kasutada bussi (suuremad firmad on Kamil Koc ja Ulusoy). Bussid on väga mugavad ja reisimine suhteliselt odav – umbes 50 senti kilomeeter. Iseasi on aga see, kas tahate oma väärtuslikku puhkuseaega bussis kulutada, sest pikemad reisid võtavad aega ööpäeva või rohkemgi.

Kuigi suur osa türklasi on ahelsuitsetajad, on bussides suitsetamine keelatud – välja arvatud juhil, et see roolis magama ei jääks. Kindlasti tuleks aga vältida rongi suitsetajate vagunisse sattumist – kui 80 inimest su ümber kanget türgi tubakat tõmbab, tuleb kõik riided reisilt naastes keemilisse puhastusse saata.

Loomulikult võib üürida ka auto – teed on enamasti ülihead, ning autoga saab peatusi teha just seal, kus teile meeldib. AVIS pakub võimalust auto Eestis ära tellida ja siin ka maksta – see säästab teie krediitkaarti suurematest väljaminekutest. Kõige mugavam on auto tellida Estravelist koos lennukipiletite ja/või hotelliga. Kiirteedel tuleb tasuda teemakse.

Sihtkoht Istanbul
Ei jätku ühest elust, saati siis ühest reisist, et Istanbuli põhjalikult tundma õppida. Praegu 15 miljoni elanikuga Istanbul oli Ottomani impeeriumi ja hiljem Türgi Vabariigi pealinn, kuni see 1923. aastal pärast revolutsiooni  julgeolekukaalutlustel sisemaale Ankarasse üle viidi. Ent äri- ja kultuuripealinnaks on Istanbul jäänud tänaseni.

Et end Istanbulis hästi tunda, tuleb kõigepealt leida korralik hotell ja just õiges kohas. Üks võimalus on tellida reisibüroost oma maitsele ja rahakotile vastav majutus, ent paraku on reisibüroode andmebaasides enamasti suuremad hotellid, millel pole nii palju iseloomulikku sarmi, kui Istanbulis võiks oodata.

Mu türgi sõbrad ei olegi aru saanud, miks meeldib mulle peatuda ühes väikeses no-name, no-star hotellis Istanbuli vanalinnas Sultanahmetis. Vastus on lihtne: selle hotelli tubade rõdult avaneb hingemattev vaade Marmara merele ja sadamast väljuvatele laevadele ning kui otse akna alt sõidab veel mööda Agatha Christie raamatuist tuntud Idaekspress, on rõdul veinijoomise nauding täiuslik.

Niisiis soovitaksin otsida hotelli Sultanahmetis (küsige Estravelist või pange www.google.com-is otsingusõnadeks näiteks “hotel Istanbul Sultanahmet”. Tähelepanu tasuks pöörata hotellidele, mis nimetavad ennast kas “charming”, “special class” või “boutique”. Ehk siis neile, mis pole tingimata euroremonditud ja on seetõttu säilitanud eelmise sajandi esimese poole idamaise hõngu.

Majutuse hinnad algavad 40 dollarist (umbes 600 kroonist) ühese toa eest, kui aga hotellil on ka ametlikud “tärnid”, võite hinna korrutada vähemalt kahega. Kui otsustate hotelli broneerimise kasuks e-maili teel või internetis, tasub alati hinda alla kaubelda – enamasti see õnnestub, tihti isegi 50% või rohkem – kõik oleneb hooajast ja teie veenvusest.

Istanbulis teha ja vaadata
Sultanahmet on Istanbuli vana süda, mida tervikuna võib pidada maailma suurimaks vabaõhumuuseumiks. Kohe käe-jala juures on Ottomani sultanite residents Topkapi palee oma lugematute muuseumidega, aga ka Aya Sofya ehk Haghia Sophia (suuruselt kolmas kirik maailmas), Sinine Mošee, Obeliskid ja palju muud.

Istanbuli äri- ja kaubanduskeskus on Taksim, mis paikneb kõrgeimal Istanbuli seitsmest mäest. Seal asub palju kvaliteethotelle, kauplusi ning põnev jalakäijate tänav, mille ääres jätkub tegemist shoppamishuvilistele. Kes aga tahab päris-päris türgi kaupa ja emotsioone, peaks kindlasti ära käima Suurel Basaaril, mis asub Sehzadebasi linnaosas kohe Sultanahmeti kõrval.

Suur Basaar on labürintiderohke kaetud turg, mis samas asunud alates keskajast. Tänaseks on enamik poekesi end küll kaasaegselt klaasistanud ja sisustanud, ent ikkagi on siin 65 tänavat rohkem kui 4500 poega, mis müüvad kõike alates suveniiridest ja lõpetades riiete, elektroonika ja kodumasinatega. Ärge unustage kauplemist (vt. allpool)!

Et endale Istanbuli vaatamisväärsuste kohta pilti ette saada, tasuks enne reisi osta Lonely Planeti raamat (Turkey või Istanbul, aga  hädapärast kõlbab ka Middle East). Uurida võib ka internetti.

Oluline on otsustada, kas tahate näha vaid Istanbuli turismipoolt või ka paiku, kus elavad kohalikud inimesed. Ilmselt parim turistidele mõeldud show (nabatants, türgi muusika ja tantsud) on Galata tornis, kus õhtusöögi ja etenduse eest tuleb välja käia mõnisada krooni. Striptiis, muide, on Türgis keelatud, küll aga võib Istanbulis kohata hulgaliselt Ida-Euroopa prostituute.

Kui aga tahate ehtsat türgi toitu pärismaalaste seltskonnas, siis soovitan hotelli portjeelt seda ka niimoodi küsida. Ise soovitan restorani nimega Hazir, kus saab tõelise kulinaarse naudingu kümnetest eelroogadest ehk meze’dest, nii et pearoogade söömiseks eriti kõhus ruumi ei jäägi. Kaasnevad nähtused: hea türgi vein, küünarnukitunne kitsaste laudade ääres ja kange türgi tubaka suits – õhkkond, mida turistidele mõeldud paikades ei leia.

Krediitkaardid ja sularaha
Istanbulis on ka palju suuri kaubanduskeskusi, kuhu on lihtsaim jõuda taksoga (küsige hotellist, mis asuvad teile kõige lähemal, sest linn on hiigelsuur). Taksokilomeetri hind on kümne krooni ringis ning alati tuleks nõuda taksomeetri sisselülitamist.

Ja sõidu eest tasumisel tuleb olla hoolikas ja valjusti raha lugeda “I give you 20 million, you see, 20 million” – muidu võib juhtuda, et teie poolt ulatatud 20-miljonine rahatäht (umbes 200 krooni) muutub taksojuhi käes otsekui imeväel 250-tuhandeseks, ja siis pole enam millegi üle vaielda. Nojah, see on vaid üks näide omaenda kogemusest.

Üldiselt pole põhjust olnud türklaste aususe üle kaevata – küll aga tuleks täpselt kokku leppida, mida te tellite või ostate ja mille eest maksate. Maksta saab aga nii sularahas kui ka krediitkaardiga – oh üllatust, krediitkaarte aktsepteerib isegi osa basaaride väikepoodidest ning kaardilt võetakse maha õige summa, mitte kahe- ega kolmekordne.

Samas on põhiliseks maksevahendiks siiski sularaha, eriti väljaspool Istanbuli. Isegi restoranides, kus VISA märk väljas, võib juhtuda, et kaart “ei lähe läbi”. Põhjus on lihtne: kaupmees tahab oma raha kohe, pangast saaks ta selle alles mitme nädala pärast, mil inflatsioon osa sellest ära on söönud, ja nii ongi tal lihtsam teha teie kaardi kohal õnnetut nägu.

Kui aga sularaha otsa saab, võib seda Hansa- või Ühispanga deebetkaardiga suvalisest automaadist võtta. Eestist kaasa võtmiseks sobivad aga nii eurod kui ka USA dollar – eriti viimasel ajal on eurot seal hindama hakatud ning vastavalt valuutakurssidele võib euro eest dollarist rohkemgi liire saada.

Iialgi ei tohi lahkuda kauplemata
Kauplemine on türklastele rahvusomane nähtus. Kaubeldakse kõige üle – alates ekskursiooni või lennupileti hinnast reisibüroos ja lõpetades suuremate või väiksemate ostudega kauplustes. Olen kogenud, et tõele ei vasta väide, nagu suurtes kauplustes hinda alla ei saaks. Mõnikord siiski saab, eriti kui suudate veenda, et kõrvalpoes on sama toode nii-ja-nii-palju odavam.

Sama kehtib selle kohta, kui olete mõnes lõunaranniku kuurordis ja tahate kohalikust (tänava)reisibüroost mõnda ekskursiooni osta. Iialgi ei tasu maksta esimest küsitud hinda, sest lisaks sellele kontorile on veel viiskümmend samasugust – seda teab ka müüja ning on valmis tegema kuni 50% hinnaalandust, peaasi, et te ostuta uksest välja ei astuks.

Kauplemise edukus sõltub muidugi sellest, kui kindel ostja eneses on. Müüjal ei tohi lasta endale “pähe istuda” ning aeg-ajalt võib teha näo, nagu oleksite protsessist tüdinud ja valmistuksite lahkuma. Kauplemise juurde tarvitatakse aga rohkesti õunateed (ostke maitseainepoest ka koju kaasa!) või kanget magusat musta teed.

Võib-olla polegi saavutatud hinnaalandus teie jaoks oluline, ent ostes kaupa esimesena küsitud hinnaga, võite olla veendunud kolmes asjas. Esiteks on müüja pettunud, sest türgi ärikultuuris on tehingu toimumisega võrdselt tähtis ka müügi protsess ise (suuremate äritehingute puhul võite aasta aega kaubelda ja kui müük ei õnnestu, on türklane ikka rahul – vähemalt saime suhelda!).

Teiseks avastate ilmselt, et kõrvalolevas poes või reisibüroos on sama kaup või teenus tüki maad odavam. Kolmandaks jääte ilma millestki sellele riigile ja rahvale ainuomasest. Muide, ise olen türgi moodi kauplemist ka Euroopas – ning Eestiski – proovinud ja toimib päris hästi…

Veel mõtteid ja fakte türklastest
99% türklastest on muslimid-sunniidid. Kui palju see igapäevaelule mõju avaldab, on iseasi – aga nagu ütles üks mu türgi sõber, hakatakse perekonnale viltu vaatama, kui laps koolis usuõpetuse tundides ei käi. Muslimi kombe kohaselt lõigatakse kõik poisid ka ümber, enamasti 5-9 aastaselt. See on suur pidu, kus osalevad terved suguvõsad.

Linnades on rohkesti mosheesid, kust imaam viis korda päevas läbi valjuhääldite palvusele kutsub. Esialgu äratab see teid hommikul kella viie paiku üles, ent umbes kolmandaks päevaks olete sellega nii ära harjunud, et magate rahulikult edasi. Mosheede külastamine on Türgis lubatud ka uskmatutele, ent riietuda tuleks korrektselt, jalatsid uksel ära võtta, naised peavad katma pea.

Islami kultuurist on pärit ka mõned teised Türgis valitsevad suhtumised. Alati tuleb austada vanemat inimest ning tema poole lugupidamisega pöörduda. Ka äri tegemisel on vanus oluline – kui olete alla 30-35 aasta vana (või kui te näete noor välja), siis tuleb teil enda maksmapanemiseks oluliselt rohkem vaeva näha. Teisalt armastavad türklased väga lapsi ning hoolitsevad nende eest igati.

Suhetes on oluline püsivus. Kui oled türklasega sõbraks saanud, siis kestab suhe aastaid – ka siis, kui elate teine teises maailmanurgas ja näost näkku enam ei kohtu. Meesterahva poole pöördutakse reeglina kõnetlussõnaga bey (härra): näiteks Cengiz-bey. Kui aga olete lähemalt tuttavaks saanud, muutub see varem või hiljem “vennaks” – kui keegi on kellegi vend, ei tohi nad üksteist alt vedada ja peavad teineteisega arvestama.

Suur osa suhtlemisest ja otsuste tegemisest toimub teeklaasi taga. Väiksemates külades tasuks sisse vaadata teemajja, kus vanamehed aega õhtusse veeretavad ning teeklaasi kõrvale kummalisi lauamänge mängivad. Õhtustel kogunemistel aga pruugitakse imelist türgi aniisiviina ehk rakit (veega segades muutub häguseks, maitseb hästi ja koos meloniga tarvitades olevat eriti tervislik).

Vaatamisväärsed kohad peale Istanbuli
Ükskõik, kas alustate Istanbulist või lõunarannikult, võite kohalikest reisibüroodest osta ekskursiooni mõnda allpoolkirjeldatud paikadest. Samuti võib seda teha juba Tallinnas, kui tellite Estraveli kaudu mõne reisikorraldaja (Wris Tours, Aurinkomatkat) puhkusepaketi. Arvestada tuleb seda, et siit tellitud ekskursioonid on reeglina kas eesti või soome keeles, kohapealt saate enamasti ingliskeelse teeninduse ja rahvusvahelisema seltskonna.

Efesos (Efes, sama nime kannab ka Türgi tuntuim õlu) on väidetavalt parimini säilinud antiiklinn maailmas. Rajatud 3000 aastat e.m.a. oli Efesos üks antiikmaailma keskusi, mis mängis olulist rolli teaduse, kultuuri ja kunsti arengus. Seal asus ka üks seitsmest maailmaimest – Artemise (Diana) tempel, millest küll suuremat alles pole jäänud.

Pärast poolepäevast kondamist mööda surnud hiigellinna tänavaid tasub kindlasti külastada sealsamas Selcuki linna lähedal asuvat Neitsi Maarja maja. Väidetavasti oli see neitsi Maarja viimane elupaik. Isegi kui te ei ole usklik inimene, saate sealt huvitava elamuse, samuti võite koju kaasa võtta imettegevat vett neitsi Maarja kaevust.

Kui olete valinud kahepäevase ekskursiooni (Efesos ja Pamukkale), satute teisel päeval Pamukkalesse ehk puuvillalinna (pamuk = puuvill), mida türklased ise nimetavad kaheksandaks maailmaimeks. Soe, kaltsiumi sisaldav vesi (35^o) on mäekülge mööda alla voolates värvinud kaljud valgeks. Kui veel mõni aasta tagasi sai neis soojaveebasseinides ka sulistada, siis nüüd on enamik neist säilimise huvides turistidele suletud (vaadata saab küll).

Kooliajaloost tuntud trooja hobuse lugu või Trooja sõdasid võite meelde tuletada Trooja (Truva) linnas, mis asub Lääne-Türgis Canakkale lähedal ja mida peetakse samuti üheks vanade tsivilisatsioonide keskuseks. Trooja avastas saksa arheoloog Schliemann ning lisaks vanadele varemetele võib Troojas näha ka trooja hobuse maketti.

Loomulikult on lisaks neile paikadele Türgis lugematu arv vaatamisväärsusi, ent parimagi tahtmise juures ei suuda nädalase reisi jooksul haarata rohkem kui näiteks Istanbuli ja veel üht-kaht paika. Soovituseks on siin vaid see, et reisikava tuleks Eestis võimalikult täpselt paika panna – seda on lihtne teha reisibüroo ja interneti abiga.

Käesoleva loo autori Toomas H. Liivi tööks ja hobiks on Eesti tutvustamine Türgis ja Lähis-Ida riikides