Seljakotirändurina Indiat avastamas

Artikli autor Ülo Suursaar töötab Eesti Mereinstituudis vanemteadurina. Välismaal käib aegajalt mõnel teaduskonverentsil, puhkuse eelistab veeta aga mägedes matkates või eksootilisemates maades seigeldes. Mitmete reisikirjade autor "Horisondis" ja "Eesti Looduses". Selles spetsiaalselt Estravellerile kirjutatud loos pajatab Ülo Suursaar seljakotireiside võludest ja valudest.

India on tohutu
"India" on minu jaoks kohutavalt suure tähendusmahuga sõna. Üheltpoolt India maana ongi suur, igatahes palju suurem, kui maakaardilt paistab. Teisalt muudab temas kõrvuti eksisteerivate kultuuritüüpide ja religioonide rohkus ning ajaloolise kultuurikihi paksus selle maa raskestidefineeritavaks. "Indiaga" samast kaalukategooriast võiks olla näiteks "Euroopa". Eks rääkige lühidalt midagi Euroopa geograafiast, ajaloost, kultuurist ja reisimisvõimalustest!

Diagnoos
Külastasin esmakordselt Indiat ja Nepaali backpackeri ehk seljakotituristina 1996. aastal. Ja kuigi tolle reisi esialgseks põhieesmärgiks oli paarinädalane matk Himaalajas, osutus ka kõik muu põnevaks, kohati põnevamaks ja raskemakski kui reisi sportlik osa mägedes. Istuda kaitsetus rikshas keset hullumeelset liikluskeerist, murda läbi tumedast rahvamassist teel Jama Masjidi mosheesse Delhis, olla tunnistajaks hindude põletusmatustel Gangese ääres, osaleda budistlikes rituaalides Katmandus...

...Ma olen haige, tundsin äkki keset Eestimaist tusameelset talve. Ja haiguse nimi on INDIA. Või Nepaal, Tiibet, Pakistan, Himaalaja - seal pole enam suurt vahet. Mõni aeg hiljem ööbisin Istanbuli südalinnas. Püstitasime telgid "Orient Youth Hosteli" katusele vaevalt paarisaja meetri kaugusel Ayasofiast. Hosteli teised asukad, kõiksugu karvased ja sulelised backpackerid aitasid mind jõuda äratundmisele, et hipirändurid pole tänapäeva asises maailmas veel lõplikult välja surnud. Einestasime, jälle juhuslikult, Istanbuli "Pudding Shopis", omaaegse legendaarse India hipimarsruudi alguspunktis ning ma tajusin taas oma osalust selles suures Ida-kutses, mis omal ajal pani liikuma Aleksander Suure sõjaväe, Marco Polo karavani, Vasco de Gama laevastiku, Sven Hedini ja Nikolai Roerichi.

Niisiis, paar aastat tagasi jätsin taas lipsu ja ülikonna riidekappi, seljakotti läksid mõned väga-väga casual riided, mitu fotoaparaati, paar tüsedat "Lonely Planeti" reisijuhti ning uus kuuajaline seiklus Indias võis alata. Kahekesi abikaasaga.

India tõsiasjad
Kokkupõrge Indiaga on tavaliselt traumeeriv. Eelkõige tuleb vastu pidada esimene päev ja omal nahal läbi teha enese maksmapanemise ja ellujäämise kursused. Taksosõit lennujaamast raudteejaama või varem kavandatud hotelli lõpeb enamasti kusagil mujal ning esimesel päeval tehtud valikud kipuvad reisi kallimateks osutuma. Võib eelnevalt lõputult lugeda, kuidas käituda ja mida öelda, kuid kas oled Indias esimest või mitmendat korda, seda pole võimalik teeselda. Seekord teatangi hinglishi (ehk hindu englishi) intonatsiooni järele aimates, et "I know everything". Kõigest väikese sõnelemise järel oleme raudteejaamas, et valmis osta enamvähem kõik rongipiletid, mida me talv otsa kodus väljahautud reisiplaan nõuab.

Rühma- või paketituristile püütakse ilmselt korraldada võimalikult pehme maandumine, ladus transport nooblisse hotelli, nii et esialgu jääb kahvanäo ja tõelise India vahele paks klaas ja konditsioneeritud õhu kiht. Alles hiljem saavad prügimäed, vaesed jõllitavad rentsliinimesed, teeäärtes urineerivad mehed, kerjavad lapsed ja muud kolmanda maailma tõsiasjad Taj Mahali või maharadzhade paleede marmormuinasjuttu olemuslikke mõrasid lööma hakata. Fuih!

India lausa sunnib temaga suhestuma, armastama või vihkama. Või vihkama ja armastama samaaegselt. Paljud ei taha iial Indiasse tagasi, paljud jäävad kogetust eluks ajaks psühholoogiliselt sõltuma. Küllap üks selliseid India vange olen ka mina. See on mingi abstraktse süütundega looritatud magusvalus eksistentsiaalne äng. Et kuidas suurem osa maailmast ainelises mõttes nii näruselt elab ja meie nii hästi, ja kui leplikud ning kooskõlalised sealjuures nemad näivad ning tihti kui hingetühjad ja virilad meie.

Inimesed, kõikjal inimesed...
Rongipiletite ostmine välismaalastele mõeldud kassast võtab aega üle tunni. Homme Jaipuri, hiljem Agra, Amritsar... Paar voolukatkestust. India raudteesüsteem on arhailiselt põhjalik ja bürokraatlik, väidetavalt oma 1,6 miljoniga maailma suurim tööandja. Tuleb täita blanketid detailse isikuinfoga, uurida välja sobivad rongid oma nimede-numbrite ning sõiduaegadega. Peab teadma ka vaguni tüüpi - neid on ligi tosin erinevat rohkem kui kümnekordsete hinnavahedega! Raudteejaama teiselt korruselt laskudes oleme jälle rahvasummas. Põrandal maas ja perroonidel igal sammul söövad ja lebavad inimesed, kellest tuleb pidevalt üle astuda.

Indias on võimalik ööbida mõnes hotelliks muudetud täiesti muinasjutulises palees, kus öö maksab ainult 1000-3000 krooni. Meie tervelt 70 krooni (200 ruupiat) maksvas hotellitoas on õhk kuum ja niiske. Laes mürisev ventilaator suurt ei aita, rõskes vannitoas sibavad kleenukesed heledad sisalikud, värvi koorub seintelt. Ja tühja sellest soojast veest!

Linnatuur motorikshal võtab taas põlvist nõrgaks. Tänavad on põrisevaid ja tuututavaid aparaate täis, üks kummalisem kui teine. Oleme sattunud justkui vihale aetud herilasepessa. Juhid nõeluvad osavalt läbi kaootilise liikluse ja ummikute - pidev enesetapjalik sentimeetrite mäng. Juba haarab mänguhasart meidki - tuleb avarii, või ei tule. Saame surma, või ei saa! Ja et maamunal ongi liiga palju inimesi, seda teame nüüd täpselt!

Pühad paigad
Tasapisi hakkavad kogunema ka helgemad hetked. Kuigi need on enamasti seotud mingi maailmakuulsa objekti, templi või mosheega, ei leia selles muljete pärlikees säravaima koha mitte niivõrd need objektid ise, kuivõrd neid ümbritsev atmosfäär: värvid, helid, lõhnad, inimeste toimingud, kõikjal heljuvad nähtamatud palved. Kontrastid.

Üks sääraseid kohti oli Nizamuddini Auulia Delhis. 1325.a. surnud sufi müstiku Hazrat Nizamuddini haua naabrusse on end puhkama korraldanud mitmed mogulite dünastia hilisemad järeltulijad, aga ka pühamehe kuulsaim õpilane Amir Khusro, poeet ja sitari ning mitmete teiste India klassikalise muusika instrumentide leiutaja. See on sufidest muhameedlaste jaoks väga püha koht, mis tõmbab ligi palverändureid ning veel vaid imele lootvaid hädalisi. Tänavalt mausoleumikompleksi juurde saamiseks peab pikalt ekslema mööda kitsaid tänavakesi ja käike, kuhu päikesevalgust ei lange. See teekond nõuab head närvi, sest kõikjal kükitavad kerjused, sandid, leeprad. Ometi kui käik hargneb, juhatab mõni inimtomp õige teeotsa alati kätte. Meie juurde tulevad kaks habemikku mullat, lakooniliselt kuid puhtalt shalwar kamizi riietatult, paks raamat käes, ja paluvad annetust. Ümbruse erakordsust arvestades meil valikuvõimalust nagu polegi, kuid ometi ei tunne me end röövituna. Samal hetkel hakkavad mängima qawwali-muusikud. Muusika on sama, mida viljeles maailmatäheks tõusnud Nusrat Fateh Ali Khan, aga absoluutselt autentses keskkonnas. Iga kord, kui pildistamiseks aparaati tõstan, teeb laulja-harmooniumimängija käega laia zhesti, mis fotole tema meelest ilmekust peaks lisama. Välk ja pauk - see juba on midagi, eksootika kõige kangema kraadiga!

Ühes Amritsari templis istume tükk aega sammaskäigu vilus. Meist mõne meetri kaugusel lebab mädanevate jalgadega haige, kärbseparv ümber. Teiselpool istub vaikselt meditatsiooniasendis tütarlaps. Loeb midagi, siis jääb kinnisilmi pikaks ajaks liikumatult mediteerima. See on väga eriskummaline vaatepilt isegi minusuguse skeptiku jaoks, sest temast tõepoolest õhkub veenvat hardust ja mingit leebet märtrihõngu. Ta justkui kiirgaks midagi, mida ei saa sõnadega nimetada. Kõik möödujad seisatavad imestusest - kõva sõna Indias, kus kõiksugu pühamehi ja spirituaale jalaga segada.

Väikeses Tiibetis
Tervikuna helgeimad mälestused on arvatavasti Ladakhist. See India kõige põhjapoolsem nurk jääb tegelikult juba Tiibeti kiltmaale teiselepoolele Himaalaja peaahelikku. Kui Hiina poolt okupeeritud päris-Tiibetis on viiskümmend aastat põlisrahvast represseeritud ja pühakodasid hävitatud (viimastel aastatel siiski ka valikuliselt taastatud), siis Ladakhis ehk Väikeses Tiibetis on budism saanud elada oma täisverelist ja värvikat elu. Ladakhi staatust ohustab küll Kashmiiri-tüli Pakistaniga ning vana rivaliteet Hiinaga, ometi on suur kergendus peale suvekuuma ja tolmust India tasandikku maanduda 3500 meetri kõrgusel, vaid 20-30 kraadises jaheduses. Rahvast on vähem ja kuigi elu on samuti karm ja vaene, näivad inimesed väärikamana. Turismibroshüürides India miinuseks loetud slummistuvad suurlinnad ja tüütute kerjuste ning tänavakaupmeeste rohkus on suuresti globaliseeruva kapitalismi ja turismitööstuse kaasprodukt. Ladakh avati võõramaalastele 1974. aastal ja raske juurdepääsu tõttu pole siin turiste kunagi liiga palju olnud.

Pealinna Leh kohal kõrgub iidne kuningapalee ja gompa ehk budistlik klooster. Kogu linn ja valdavalt pruunitooniline mastaapne Induse org on sealt nagu peopesa peal näha. Turul sebivad sipelginimesed, teosammul roomavad tikutopsi-Tatad, kobar valgeid tshorteneid - nagu nupud mängust "reis ümber maailma".

Osadus
Nädala jooksul käime läbi palju kloostreid, teeme lugematul arvul ringe ümber stuupade ja tshortenite, tõmbame käima palveveskeid. Arvan nimelt, et olles külalisena mingis võõras kultuuris, tuleks ka austada selle kultuuri kombeid ja rituaale. Usufestivali ajal on suurepärane võimalus jälgida mägedest ja naaberorgudest saabunud rahvast. Näeme värvikaid rahvarõivaid, türkiisist ehteid, palveveskeid, pakasest ja päikesest parkunud nägusid. Mõned on teel olnud nädala. Mõtlen, et ega meiegi "kodumäed" kuigivõrd kaugemal pole - paarteist lennutundi, ja istun palveränduritega samasse ritta.