Rhône: Prantsusmaa veiniaed

Reisieesmärgiks võib olla ajaloolised vaatamisväärsused, ajaloo- ja kultuurihuvi või shoppinguhimu. Mõne reisi puhul on aga liikumapanevaks jõuks veinid ja veinikasvandused. Üht võimalikku reisisihti - maailma kuulsamate hulka kuuluvat veinitootmispiirkonda Rhône’i Prantsusmaal kirjeldas Estravelleri palvel Tea Lajal Veinimaailmast.

Mäenõlvad täis viinapuid
Päikesepoolsed mäenõlvad, mis on täis tipitud viinapuid, saab olema tunnusjooneks seigeldes piki Rhône’i jõe ümbrust. Mäekülgede vahel looklevad ühes rütmis jõgi ja kitsas maantee, kivised põllud mäeseljandikel on mõnikord jaotatud imekspandavalt väikesteks osadeks ja täis istutatud viinamarju. Tekib tunne, et iga samm maad on väga väärtuslik. Tegelikult on ka, sest hea viinamarja kasvatamiseks sobivad ainult vähesed põllud ja iga veinivalmistaja soovib oma marjasaagist saada head, s.t. müüvat veini.

Rhône on sajandeid olnud tähtis kaubatee
Rhône’i jõgi on oma geograafilise asendi tõttu mänginud olulist rolli Prantsusmaa ajaloos. Ta on olnud peamiseks liikumisteeks põhja ja lõuna vahel, mööda Rhône’i jõge sõitsid pargased kaubaga paljude sajandite jooksul. Samuti on see piirkond ajalooline veinide valmistamise paik, kus regiooni põhja-osas juba 2000 aastat tagasi rajati esimesed veiniaiad. Rooma Impeeriumi varajastel aegadel ei olnud Prantsusmaal kauplemiseks tähtsamat jõge kui Rhône. On teada, et esimesel sajandil e.m.a. toodi veine Roomast ja Provence’ist ning transporditi neid veeteedpidi põhja. Veinikaubandus oli muutunud aktiivseks tänu ettevõtlikele roomlastele ja juba enne seda, kui Julius Caesar oma väesalkadega sinna piirkonda, Chalon-sur-Saône’i jõudis.

Tooraineks Syrah või Pinot Noir?
Esimesed teadaolevad Rhône’i enda kvaliteetveinid valmistati Hermitage’i ja Côte-Rôtie veiniaedades kogukonna poolt, keda kutsuti Allobrogideks. Seda märgitakse ülestähendustes 71. aastal, et punaseid veine müüdi kui esmaklassilisi, pidades neid veine ilmselgelt headeks. Veinide koostis ja valmistamise kvaliteet oli isegi nii hea, et neid eksporditi Rooma ja üle Vahemere Britannia kolooniatesse. Ajaloolased vaidlevad veel tänapäevalgi, millist viinamarja Allobrogid kasvatasid, kas oli see Syrah või Pinot Noir. Nende veinide kvaliteet baseerus veinimarja kvaliteedil ja aroomirohkusel, aga marjaaroomide kirjeldused tollest ajast võivad olla väga ekslikud. Veinitünnide õhukindlaks sulgemiseks transportimise ajal kasutati männivaiku ja tugev vaiguaroom võis veinimaitseid muuta. 12. ja 13. sajandil tegelesid Rhône’is, nagu mujalgi Prantsusmaal, viinamarjakasvatuse ning veinivalmistamisega kloostrid, kuid ükski neist veinidest ei saavutanud sellist reputatsiooni nagu nende järglased tulevikus.

Nõudmine veini järele kasvas kiiresti
Regiooni potentsiaali äratundmine saabus alles 1305. aastal, kui Rooma paavst Clement V oli ajutiselt sunnitud Roomast kolima eksiili Avignoni. Paavsti residentsis joodavatest veinidest oli enamus kohalikud ning õukonda saabunud külalised ja saadikud viisid hea veini nime ka mujale. Tekkis vajadus valmistada üha rohkem ja paremat veini. Paavst Jean XXII andis enda teadmata nime Rhône’i maailmakuulsale veinile Châteauneuf-du-Pape, kui ta ehitas suveresidentsi Avignoni lähedale. 15. ja 16. sajandil puhkes regioon majanduslikult õitsele, kuna Lyonist sai tähtis siidi kauplemise ja töötlemise paik. Tänu tihedale kaupade liikumisele hakati veine müüma Põhja-Prantsusmaal, Britannias ja Madalmaades (suure tõenäosusega jõudis mõnigi neist ka Eesti parunimõisatesse ja kloostrite veinikeldritesse).

Paul Jabolet on kuulus veinitootja
Rhône’i veiniaedade üks kuulsamaid paiku asub Valence’ist/estraveller/sept_oct2001/images/hrule.GIFol, Hermitage’i lähedal. Jaboulet Aînés La Chapelle on väike üksik kabel mäetipus, ümbritsetud väärikatest viinapuudest, mis annavad marju maailmakuulsale veinile Paul Jaboulet Hermitage. Kitsas kühmuline tee on vaevarikas, kuid vaade, mis sealt avaneb ja tunne, mida tunned, on vaeva väärt. Vaade päikeseloojangul üle jõe ja linna on muljetavaldav, viinapuude vertikaalsed terrassid rõhutavad visadust ja tööd, mis kaasneb nende istutamise, hooldamise ja marjakorjamisega. Väike algeline ehitis ise on pärit ristisõdade ajast ja oli legendi järgi kojaks sõjamehele, kes ususõjas ära räsiti ning kes eremiidiks pöördus.

Paavst andis veinile nime
Tunni võrra lõunapoole sõites leiame teise kuulsa veinipaiga Châteauneuf-du-Pape. Suur loss on muutunud varemeiks, kuid väärikuse hõng on ta ümber endiselt. 14. sajandil ehitas paavst Jean XXII siia oma suveresidentsi, et veeta aega üksinduses, ilma väsitava õukonnata. 14. sajandi teisel poolel rajati siia suurel hulgal veiniaedu, kus munkade kaasabil valmistati punaseid ja valgeid veine. Varemeid ümbritsev veiniaed toodab tänapäevalgi samanimelist maailmakuulsat punast veini. Châteauneuf-du-Pape’i veiniaedades on säilinud eriline atmosfäär: põllud on kaetud liustiku poolt ümaraks hõõrutud kulunud kividega, viinapuud kasvavad otsekui roosade ja beezhide kivimullide meres. See on vaatepilt, mis väärib meeldejätmist.

Rhône’i orus on kõik veinid head
Rhône’i oru põhjatipu punased veinid - Hermitage, Grozes-Hermitage, St.Joseph, Cornas ja Côte-Rôtie on suitsused, mustsõstra aroomidega, nad on valmistatud eranditult Syrah viinamarjast. Châteauneuf-du-Pape’i ja Gigondas’ punaseid veine müüakse üldnimega Côtes du Rhône, nende aroomid on rohkem varieeruvad, sõltudes sellest, milliseid viinamarju veinimahlas rohkem on. Kuigi Syrah on siingi iseloomulik, on enamkasutatav sort Grenache. Selle viinamarja veinide konkreetne iseloom sõltub kasutatud tehnoloogiast, kuid kõiki neid seob üks tunnusjoon: neil on kergelt äratuntav maitsenüanss nii lõhnas kui maitses - värskelt purustatud pipar. Valgeid veine toodetakse Rhône’i piirkonnas väga vähe (üldmahust ainult 4%) ning kasutatakse peamiselt Marsanne’i ja Roussanne’i viinamarju. Igas linnakeses ja endast lugupidavas külas on siin oma veinipood. Lettidelt harilikult ei leia kuulsaid ja suuri nimesid, kuid on hulgaliselt väiketootjate veine. Neid proovides peab tõdema, et reeglina on nad piisavalt head. See tähendab, et üldine veinitootmise tase nii suurtootjate kui väikeste seas on siin kõrge. Veini kaasaostmiseks valides tuleks seda kindlasti enne proovida ja alles siis otsustada, kas osta ja kui palju.

Sajandite vormitud stalaktiidikoopad
Rhône’i piirkonda reisides ei tohiks mööda minna kohast, mis kuulub Euroopa oluliste looduslike vaatamisväärsuste hulka. Maa-aluste koobaste, liustike ja kivimite süsteem, mille pärliks on Choranche’i stalaktiidikoopad, asub Valence’ist vaid mõned kilomeetrid Alpide poole ja on peidetud kõrgele kaljutippude rüppe. 180 kuni 70 miljonit aastat tagasi oli see paik sooja mere põhi ja merepõhjas ligi 2000 meetrit setteid, millest tänapäeval on saanud Vercors’i kaljud. Vercors’i kirde- ja keskosa lihvisid soojade veemasside liikumine ja lained ning tekitasid siia liivakiviriifid. Need sadestunud liivakivistruktuurid moodustavad tänapäeva maastikul valged lubjakivimassiivid, olles 200 kuni 300 meetrit paksud. Mõjutatud järgneval ajastul maakoore massiivsetest nihetest, hakkas Vercors merest kerkima. Veest väljas, tekkis erosiooni ja kliima mõjul unikaalne koobastesüsteem ja tänini kasvavad stalaktiidid.

Koopasse ainult koos giidiga
Choranche’i külastajale avaldab ennekõike muljet ümbritsev loodus. Omapärane on pikk sõit punakate kaljude vahel, mis aeg-ajal kaetud tumerohelise metsaribaga. Mäetippu jõudmisel võlub vaade igaüht: vertikaalsed kiviseinad, palju rohelust ja kaljuseintel sädelevad veepiisad. Jalgsitee koobasteni on turvaline ja sile, kuid ka väga rahustav, lookledes enamjaolt roheliste puude ja põõsaste vahel. Tee äärest võib leida karastavat selget vett. Koobastesse pääseb ainult koos giidiga, kuid see on loomulik, sest vaikuses ja pimeduses ise hakkama ei saa. Koopad koosnevad paljudest saalides, sammastest ja ojadest. Kui jääda seisma hämarasse vaikusesse ning püüda kuulata veetilkade kukkumist, on hetk imeline. Märgi kivisambaid ja narmaid vaadates tekib imetlus looduse kui suure kunstniku üle.