Sydney: põnevust oli üle ootuste
palju
Neid
eestlasi oli paarsada, ajakirjanikke ja muidu spordifanaatikuid, kes sõitsid
jälgima Sydney olümpiamänge. Kaasa elama Eesti sportlastele ja eriti Erki
Noole põnevale heitlusele olümpiakulla pärast. Ja pettuda ei tulnud neist
kellelgi: põnevust ja dramaatilisust oli küllaga, Erki Noole võistlema
asudes isegi liiga palju.
AS Inreko Press juhatuse
esimees Donatas Narmont, vastvalminud olümpiaraamatu "Sydney 2000" koostaja
ja väljaandja, erutub veel praegugi silmnähtavalt, kui üleelatut meenutab.
"Eestil oli kuni kümnevõistluseni
läinud üle ootuste hästi," jutustab Narmont. "Kaks pronksi judokatelt
oli juba käes. Erki Noolele oli kümnevõistluse kuld käeulatuses. Kardetud
Dvorak oli ilmselgelt vormist väljas. Ja siis korraga oli käsil kettaheide
ning Erki Nool seisis järjekordse suurvõistluste ebaõnnestumise äärel
- OM-il Barcelonas 1992 ei saanud ta tulemust kirja odaviskes ja mullu
MM-il Sevillas teivashüppes."
Kaks
tundi ilma kuldmedalita
Sydneys veetis Donatas Narmont ligi kaks tundi teadmisega, et Erki Nool
sai kettaheites "nulli". Ta läks vaatama tennisefinaali Jevgeni Kafelnikovi
ja Tommy Haasi vahel.
"Terve tee rääkisin Õhtulehe kolleeg Ants Põldojaga, mida Noole ebaõnnestumine endaga toob," meenutab Narmont. "Mul oli tõsiselt kahju kõigist neist inimestest, kes Eestis öösel kümnevõistlusele kaasa elasid. Isegi minu 82-aastane vanaema oli kaks ööd üleval: korra vaatas ratsutamist, mis talle väga meeldib ja korra Noole võitu. Aga tennisefinaali ajal vaatasime aeg-ajalt ka monitori teiste aladega ja korraga märkas Põldoja, et teivashüppes katsele läinud Tom Pappasele märgiti üldkohaks viies. Põldoja, kes teadis, et Pappas peaks olema neljas, jagas ära, et see võis tähendada üht: Noole kettakatse loeti ära. Nii oligi ja kui tennis lõppes, jõudsime Noole teivashüppe katse ajaks uuesti kergejõustikustaadionile."
Haaras kuningal
küünarnukist
Üks uskumatu lugu juhtus Sydneys ka Narmontil. Ta tegi pilti Rootsi kuningaga.
"See oli tõesti lugu, mida keegi ei tahtnud uskuda," naerab Narmont tagantjärgi.
"Märkasin olümpiaujulas Rootsi kuningat, kes seisis oma saatjate ja turvajate
keskel. Läksin talle juurde, võtsin käisest kinni ja ütlesin, et teeme
koos pilti. Ta vaatas mind viis sekundit umbes niisuguse näoga, nagu ma
oleks talt ei tea mida küsinud. Nagu oleksin talle ettepaneku teinud koos
jooksma minna. Siis lisasin, et olen ajakirjanik Eestist. Ta nägu selgines
ja ta ütles, et teeme pealegi pilti. Õnneks oli kõrval kiire taibuga kolleeg,
kes sai nupulevajutamisega kiiresti hakkama."
Inreko Press jätkab
olümpiaraamatute traditsiooni
Eesti olümpiaraamatute traditsioon algas 1936. aastal Aleksander Antsoni
mahuka kokkuvõttega Berliini olümpiast. Läbi nõukogude okupatsiooni seda
tava jätkati, aga spordisõprade kurvastuseks kujunes välja ülipikk ooteaeg
- sageli sai oodatud teos valmis vahetult enne järgmisi olümpiamänge.
"Taliolümpiamängude
raamatud Lillehammerist ja Naganost andsime välja kuu ajaga," räägib Donatas
Narmont, kelle algatusel on välja antud kolm viimast olümpiaraamatut ja
neljas on kohe-kohe trükikojast tulemas. "Suveolümpiamängude raamatuist
on rekord Atlanta käes, mis valmis 42 päevaga. Aga ma usun, et tulevikus
tuleb raamat välja ka ühe päevaga." Kiirustamisele vastuseisjad toovad
peamiseks argumendiks, et kannatab kvaliteet. Praegu segab raamatu kiiremat
valmimist ka ajakirjanike suur koormus. Ennekõike kirjutatakse lugusid
oma väljaandele ja alles pärast koju naasmist saab võimalikuks kaastöö
raamatule. Narmont usub siiski, et kümme lehemeest, kes
saaksid pühenduda ainult raamatule, võiksid ta niimoodi valmis kirjutada,
et päev pärast lõputseremooniat on kaup müügis.
Tulevikuolümpia
virtuaalne?
"Ajad muutuvad kiiresti," ütleb Donatas Narmont. "Olümpiaraamatu valmimine
järgmiste mängude alguseks on ajalugu. Tänane elu on äärmiselt tempokas.
Juba praegu, mil Sydney olümpiast on möödunud poolteist kuud, tundub,
et see oli nii ammu, sest vahepeal on meie elus nii palju toimunud. Aga
möödub veel kuu ja olümpiamängud on meie meeltes nagu igavik. Inimesed
elavad aina enam hetkeajas ja vaatavad tulevikku. Raamat peab eluga kaasas
käima ja täiesti võimalik, et lausa internetti kolima."
Narmonti arvates ilmub 2004. aasta olümpiaraamat kindlasti endisel kujul, aga kaheksa aasta taha ei oska temagi näha. Tõenäoliselt säilib siiski raamat ka oma traditsioonilisel kujul, kuid sellele lisaks võib igamees endale ise raamatu arvutist välja printida. Aga võibolla on olemas ka selline raamat, mis loetakse igale soovijale läbi kõrvaklappide ette ja kommentaare esinemise kohta ütleb iga sportlane oma häälega.
"Tulevik võib olla
selline, et istud tooli, sulle lükatakse pistik kuklasse ja sa teed soovitud
alad ise läbi," räägib Donatas Narmont. "Jooksed nagu jooksis Maurice
Greene, kuulsad konkurendid ümberringi, tunned omal nahal, mida tähendavad
vettehüpped või hobuse seljast kukkumine."